Turba kaevandamine on oluline osa Eesti kaevanduste sektorist ning mängib tähtsat rolli nii energeetikas kui ka aianduses. Eesti sood ja rabad sisaldavad märkimisväärseid turbavarusid, mistõttu on turba kaevandamine olnud siinsetes kaevandustes levinud juba aastakümneid. Turvas tekib taimse materjali lagunemisel hapnikuvaeses keskkonnas ning selle kujunemine võtab tuhandeid aastaid.
Eestis kasutatakse turvast peamiselt aianduses kasvusubstraadina (nt kasvuhoonetes, lillekasvatuses ja haljastuses), aga ka kütusena soojusenergia tootmiseks. Turba kaevandamine on koondunud eelkõige Lääne- ja Põhja-Eestisse, kus asuvad suuremad turbatootmisalad (nt Pärnumaa, Läänemaa, Harjumaa ja Ida-Virumaa piirkonnad).
Kuidas turba kaevandamine toimub?
Turba kaevandamine toimub avameetodil, kuna turbakihid asuvad maapinna lähedal (tavaliselt 1–6 meetri sügavusel). Enne kaevandamise alustamist rajatakse kuivendussüsteemid (kraavid ja pumbad), mis alandavad veetaset ja võimaldavad turbaväljal liikuda rasketehnikaga.
Freesturba tootmine
Freesturba meetodil freesitakse pinnalt õhuke turbakiht (tavaliselt 1–2 cm korraga) spetsiaalsete freespindadega. Seejärel kuivatatakse kiht päikese ja tuule abil, segatakse pöörlevate harjadega ning kogutakse kokku traktorite või kombainidega. See on üks levinumaid viise turba kaevandamiseks Eestis, kuna see on efektiivne suuremahulise tootmise jaoks.
Plokkturba tootmine
Plokkturba kaevandamisel lõigatakse turbast suuremad ristkülikukujulised plokid (tavaliselt 30×15×10 cm) spetsiaalsete masinatega. Plokid kuivatatakse väljas ja kasutatakse peamiselt kütteks (nt eramajade küttekolletes või väikestes katlamajades). See meetod on vähem levinud, kuid endiselt kasutusel teatud piirkondades.
Turba kaevandamine sõltub tugevalt ilmastikutingimustest – kuiv ja soe suvi võimaldab efektiivsemat tootmist ja paremat kvaliteeti.
Turba kaevanduste mõju keskkonnale
Nagu teisedki kaevandused, mõjutab turba kaevandamine ümbritsevat keskkonda. Peamised probleemid on seotud:
- Veerežiimi muutustega – kuivendamine alandab põhjavee taset ja muudab ümbritsevaid soid kuivemaks
- Elurikkuse vähenemisega – turbaväljadel kaob algne rabataimestik ja loomastik
- Süsinikuheitmega – turbaväljast vabaneb lagunemisel CO₂, mis suurendab kasvuhoonegaaside emissioone
Seetõttu on turba kaevandamine Eestis rangelt reguleeritud (nt Maapõueseadus ja Keskkonnaministeeriumi load). Pärast tootmise lõppu tuleb alad korrastada või taastada: mitmel pool rajatakse endistele turbaväljadele taastatud märgalasid (nt soode taastamine), metsastatakse ala või luuakse niisked elupaigad, et vähendada keskkonnamõju ning siduda süsinikku tagasi.
Turba kaevandamise tähtsus Eesti majanduses
Turba kaevandamine annab tööd paljudele inimestele, eriti maapiirkondades. Eesti on üks arvestatav turba eksportija Euroopas – kvaliteetset aiandusturvast eksporditakse Saksamaale, Hollandisse, Rootsi ja mujale.
Kaevandused toodavad kvaliteetset aiandusturvast, mida kasutatakse kasvuhoonetes, lillekasvatuses, haljastuses ja põllumajanduses. Kuigi turba kasutamine kütusena on vähenemas (taastuvenergia ja gaasi asendumine), püsib nõudlus aiandusturba järele tugev.
Tulevikus sõltub turba kaevandamine suuresti keskkonnapoliitikast (EL-i turbavarude kaitse suundumused), alternatiivsete kasvusubstraatide arengust (nt kookos, kompost) ja kliimamuutuste mõjust soodele.
Turba kaevandamine on seega oluline osa Eesti kaevanduste maastikust, ühendades majandusliku kasu ja keskkonnahoidlikud väljakutsed.